Puitvoodri värvimisel on omad nipid
Puitvoodriga eramu välivärvimine tehakse tihtipeale oma jõududega või talgukorras. Kui suuremaid eksimusi vältida, saab ka algaja majavärvimisega hakkama.
Ei värskendus- ega ka esmavärvimist tasu edasi lükata. Kui alusvärviga värskelt kaetud vooder või ka vana värvipind on liigselt luitunud ja pleekinud, tähendab see ees ootavat ülemäärast tööd enne uut värvimist. Värskendusvärvimine on mõttekas teha pigem aasta varem kui liiga hilja.
Kui põhivärvimist õigeaegselt teha, siis kruntvärvitud majavoodri puhul muud polegi teha, kui vaid lahtine puru ära pühkida. Aga vana värvikiht, mis on terve ja tugevalt voodrilaudadel kinni, vajab fassaadipesuvahendiga pesemist ja lihvpaberiga lihvimist.
Just värskendusvärvimisega jäädakse pahatihti liiga hilja peale. Kui esimesed pinnavigastused on voodril näha juba sügisel ja nende parandamine lükatakse edasi kevadele, siis kevadel värvimistööde hooaja alates ootab ees kraapimis- ja lihvimistöid ning muud pinna ettevalmistamist, mille suhtes ei tasu läbi sõrmede vaadata. Luitunud ja pleekinud puidule ja vanale lahtisele värvile uus värvikiht lihtsalt pidama ei jää.
Ükski värv, olgu see millist tüüpi tahes, ei paika puidu vigastusi. Värv isegi ei täida auke ega lõhesid. Kui värvivärskendust saavalt puitpinnalt peab vana värvikihi eemaldama kuni puiduni välja, tuleb sellistele pindadele teha uus alus- ja kruntvärvimine. Ja päris hukka läinud voodrilauad tuleb vajadusel tervenisti uute vastu ümber vahetada.
Vaid kuivale pinnale ja pilves taevaga
Laudvoodri värvimisel tuleb alati järgida värvi valmistaja antud juhiseid. Õigetele ainetele ja võõpamiskordade arvule lisaks peab silmas pidama ka seda, millised on ilmastikuolud värvimistöö ajal. Ka nende kohta on värvide kasutusjuhistes tihtipeale märge.
Teatud põhilised rusikareeglid kehtivad kõigile värvitüüpidele. Värvitav puit peab olema kuiv; vastasel juhul kummub värv pinnalt lahti hämmastavalt lühikese ajaga. Kui värvi suhtes ei ole järgmiste värvikihtide puhul määratud, et uue kihi võib kanda märjale värvipinnale, tuleb värvitud pindadel lasta kuivada piisavalt kaua, enne kui uus värvikiht peale kanda.
Õhu niiskusel ja temperatuuril on suur mõju. Palava ja kuiva ilmaga ei jõua värv puitu imenduda, aga niiske ja külma ilmaga värvi kuivamine aeglustub. Traditsioonilised õlivärvid vajavad kõvenemisel ka mingil määral valgust.
Otsene päikesevalgus ei ole hea ühelegi värvitüübile. Päikesekiirguse mõjul kuivab värvikiht liiga aegsasti, mistõttu kannatab värvi nakkuvus. Parim aeg värvimistööks on kuiv ja pilves ilm. Ka väga tuuliste ilmadega ei ole hea värvimistööd teha, kuna tuul kuivatab värvi ja kannab värskele värvipinnale prahti, tolmu ja muud sodi. Ilm võib aga muutuda järsult ja seega tasub enne värvimistööd ilmateadet uurida. Kui ilmateade lubab väikestki vihmavõimalust, on maalritöö alustamine riskiga seotud.
Taeva selginemise suhtes on maalritööl lihtsam muutusi teha – tasub alati värvida seda seina, millele päike samal päeval enam paistma ei hakka. Kui värvimistööga tahetakse ühe päevaga valmis saada, tuleb hommikul maja värvimist alustada põhjaseinal ja värvimisega minnakse edasi päripäeva ümber maja liikudes.
Korralikud töövahendid hõlbustavad tööd
Töövahendite suhtes koonerdada ei maksa. Vesialuseliste värvide puhul on tööriistade puhastamine lihtne ja vähese puhastusvaevaga on kvaliteetpintslid kauakestvad.
Välivärvimisel on põhiliseks tööriistaks lai, vastavale värvitüübile sobiv pintsel. Rusikareegel on, et pintsel peab olema laiem kui voodrilaud. Naturaalsete harjastega pintslid sobivad lahustipõhistele värvidele ja sünteetiliste harjastega pintslid vesialuselistele värvidele.
Laudade otste ja faaside ning soonte värvimiseks on väiksemad pintslid. Kui peab küünitama kõrgele pea kohale ja värvima kaldpindu, on kõverdatud varrega pintsel suureks abiks; ja vähemalt üks pintsel võiks olla ka teleskoopvarre otsa kinnitatav.
Tööde hoolika planeerimisega välditakse mitmeid täbarusi. Mõistliku tööde järjestusega hoiab kokku aega, kergendatakse töötegemist ja ka värvimistöö tulemus on ilusam. Eriti lasuurvärvide puhul tuleb meeles pidada, et lauad tuleb ühe pintslitõmbega ühest otsast teise üle võõbata.
Meeles tuleb pidada ka tööturvalisust. Tellingute ja piirete, turvarakmete ning tõstekorvide kasutamine on vähegi suurema maalritöö puhul enesestmõistetav. Tugevatelt tellingutelt tehtud maalritöö näeb ka parem välja.
Tööturvalisusele ei maksa läbi sõrmede vaadata, eeldades et see kehtib vaid elukutseliste maalrite suhtes – redelilt või katuselt kukkumine on ohtlik nii algajale kui amatöörile.
Õige värv õigele pinnale
Värskendusvärvimisel võib raskust tekitada asjaolu, et ei teata, millist värvi on sobilik vana värvi peale võõbata. Kui vana värvi suhtes pole teada, mis värv see on või on tegu muinsuskaitse aluse hoonega, tasub saata asjatundjale vanast värvikihist näitetükk värvi tüübi tuvastamiseks.
Vesialuseliste värvidega on lihtsam, sest need sobivad probleemideta enamike vanade värvide peale võõpamiseks. Näiteks alküüd- ja õlivärvi peale võib rahumeeli võõbata nüüdisaegse dispersioonvärvi, aga vastupidine asi ei tule kõne allagi.
Kui aga ehitisel on kasvõi kohalik ajalooline väärtus, võib olla soov hoone tänapäevase dispersioonvärviga üle värvida olla vale valik. Ja kui dispersioonvärv nt Rootsi punasega võõbatud pindadele kanda, tehakse suur viga: muldvärvidele kõlbab uue kihina peale kanda vaid muldvärvi! Ka hoone olemuslikkusel on oma väärtus. Vanade palkmajade ülevõõpamiseks ei sobi akrülaatvärvid.
Uut värvi täpselt vana tooni saada võib osutuda keeruliseks. Inimsilm ei taju mitte ainult värvi tooni, vaid ka läikivusel on oma roll. Üldiselt võib igasugused väikesed värvipaikamised mõttetuks lugeda, millele ei maksa üldse mõtlema hakatagi.
Vajad abi puitfassaadi ehitusel? Kirjuta meile ja telli tasuta konsultatsioon siit
Allikas: kodus.ee